Kas oled kunagi pärast mõnda vestlust mõelnud, miks see sind nii väga puudutas? Või märganud, et kellegi öeldud lause jääb sinuga terveks päevaks kaasa, samal ajal kui keegi teine oleks selle hetkega unustanud?
Vahel piisab ühest pilgust, vastuseta jäänud sõnumist või vaikusehetkest, et meie sees käivituks midagi palju suuremat kui olukord ise.

Foto: Anu Kuzma

Sageli arvame, et meie tunded sünnivad sellest, mis meiega juhtub. Tegelikult mõjutab meie emotsionaalset kogemust sama palju, vahel isegi rohkem, see, kuidas me juhtunut alateadlikult tõlgendame. Neid tõlgendusi kujundavad meie varasemad kogemused, uskumused ja närvisüsteemi õpitud mustrid.

Seepärast võivad kaks inimest, kes kogevad täpselt sama olukorda, tunda selle juures täiesti erinevalt. Üks võtab kriitikat kui võimalust õppida, teine tunneb end hetkega väärtusetuna. Üks kogeb vaikuses rahu, teine hülgamist või üksindust.

Me ei reageeri alati sellele, mis meiega toimub, vaid pigem sellele tõlgendusele, mille olukord meis äratab.

Sa ei ole ülereageerija. Kui sinu sees tõuseb rohkem kui teiste jaoks samas olukorras, ei tähenda see, et sinuga on midagi valesti. Miks sa tunned rohkem, kui tahaksid tunda? Vastus peitub tihti mitte selles hetkes endas, vaid kõiges, mida see hetk sinus puudutab.

Lapsepõlves kujunevad uskumused kogemustest ja korduvatest olukordadest ning isiklikust tõlgendusest, mis aitavad lapsel sellel hetkel oma maailmast aru saada. Need võivad kõlada näiteks nii:

„Kui ma olen vaikne, siis minuga on hea koos olla.”
„Mind armastatakse siis, kui ma tubli ja asjalik olen.”
„Konflikt tähendab ohtu.”
„Ma ei tohi vihastada, muidu pean üksi olema.”

Aastate jooksul muutuvad alateadlikud uskumused nähtamatuteks filtriteks, mille kaudu tõlgendame teiste sõnu, pilke, vaikust ja isegi iseenda mõtteid.

Kiindumussuhte uurijad John Bowlby ja Daniel Siegel on kirjeldanud, kuidas varased suhted kujundavad meie närvisüsteemi, turvatunnet ja võimet olla kontaktis nii iseenda kui teistega. See ei tähenda, et minevik määraks kogu meie ülejäänud elu, küll aga võib ta mõjutada, kuidas me tänast päeva kogeme.

Sinu närvisüsteem ei tööta sinu vastu, ta üritab sind kaitsta viisil, mis kunagi oli vajalik. 
Ja hea uudis on see, et teadlikkus loob võimaluse neid mustreid märgata ning õppida reageerima uuel viisil.

Sageli püüame ebamugavatest tunnetest võimalikult kiiresti vabaneda. Nimetame viha, kurbust, hirmu või ärevust negatiivseteks tunneteks, kuigi tegelikult ei ole ükski tunne halb. Tunded on meie närvisüsteemi viis anda märku, et miski vajab tähelepanu.

Probleem ei ole tunne ise. Probleem tekib siis, kui me ei oska tunde sõnumit kuulata.

Iga emotsioon kannab endas infot. See võib viidata rahuldamata vajadusele, ületatud piirile või mõnele vanale uskumusele, mille kaudu me olukorda tõlgendame. Sageli ei vaja tunne seda, et me selle kiiresti ära parandaksime või kõrvaldaksime. Kõik tunded ei vaja parandamist, mõned vajavad lihtsalt ruumi, kus olla. Pigem on see märguanne, et me korraks peatuksime, ennast märkaksime ja oleksime valmis kuulama, mida tunne püüab meile öelda.

Mis vahe on emotsioonil ja vajadusel? Emotsioon on esimene signaal, vajadus on see, mida signaal tegelikult tähistab. Kui õpime neid kahte eristama, muutub ka see, kuidas me endaga suhtleme.

Sageli arvame, et just mõtted juhivad meie elu. Tegelikult mõjutab meie valikuid suurel määral see, millises seisundis on meie närvisüsteem, ja see omakorda kujundab palju meie tundemaailma.

Kui tunneme end turvaliselt, on lihtsam mõelda selgelt, teha teadlikke valikuid ja olla kontaktis nii iseenda kui ka teistega. Kui aga närvisüsteem tajub ohtu, muutuvad ka meie mõtted. Võime hakata eeldama halvimat, tõlgendada olukordi isiklikumalt või reageerida viisil, mis hiljem tundub isegi meile endile võõras.

Tunne mõjutab seda, milliseid mõtteid me märkame, milliseid lugusid endale räägime ja milliseid otsuseid teeme.

Samal ajal võivad ka mõtted omakorda tugevdada või leevendada seda, mida tunneme. Seepärast ei saagi mõtteid, tundeid ja keha käsitleda eraldi. Need moodustavad ühtse terviku, mis mõjutab pidevalt meie kogemust ja käitumist.

Kui õpime märkama, mis toimub meie kehas ja närvisüsteemis, tekib väike, kuid väga oluline paus. Just selles pausis avaneb võimalus valida, kuidas soovime edasi reageerida, selle asemel et lasta vanadel harjumustel meie eest otsustada. Ja kui õpime oma tundeid kuulama, hakkame paremini mõistma ka oma vajadusi. Just sealt sünnivad teadlikumad valikud.

Paljud meist ei ole seda kunagi õppinud.

Lapsena võisime kuulda lauseid nagu: „Ära nuta!” „Pole hullu!” „Ole tubli!” „Nii ei ole ilus käituda!”

Enamasti ei öeldud neid halva kavatsusega. Ka meie vanemad tegid parima selle teadmise ja oskusega, mis neil tol hetkel olemas oli. Ometi võis laps sellest õppida, et mõni tunne ei ole lubatud, või et armastuse ja läheduse nimel tuleb teatud osad iseendas peita.

Täiskasvanuna võib see väljenduda raskustes piire seada, pidevas teiste eest hoolitsemises, ülepingutamises või igatsuse tundes, et midagi on justkui puudu, kuigi väliselt tundub kõik korras. Vahel ei oska me enam isegi vastata lihtsale küsimusele: „Mida ma praegu tegelikult tunnen?” Või veel olulisemale: „Mida ma praegu vajan?”

Kui sa oled kogu elu olnud „tubli”, võib piiride seadmine tunduda peaaegu võimatu. Miks ma ei oska piire seada? Vahel seepärast, et kunagi tähendas oma piiri hoidmine armastuse kaotamist. Ja see hirm ei kao lihtsalt sellepärast, et oleme täiskasvanuks saanud.

Kas sa elad oma vajaduste või oma uskumuste järgi? See küsimus tasub aeg-ajalt endale esitada, sest tihti ajame need kaks segamini.

Tunded ei kao lihtsalt seetõttu, et me neid ei märka. Kui sisemine pinge jääb kuulamata, otsib aju sageli kiireid viise ebamugavuse vähendamiseks. See võib väljenduda lõputus sotsiaalmeedia kerimises, magusa või toidu ületarbimises, erinevate sõltuvust tekitavate ainete tarbimises, ostlemises, ületöötamises või pidevas enda tegevuses hoidmises „mul ei ole aega!”.

Need tegevused aktiveerivad aju tasusüsteemi ja pakuvad hetkeks leevendust. Probleem ei ole neis tegevustes endis, vaid selles, kui neist saavad ainsad viisid oma sisemise pingega toime tulla. Algne vajadus jääb endiselt märkamata ning mõne aja pärast leiab tunne uue viisi, kuidas endast märku anda.

Mõnikord väljendub see ärevuse, pideva sisemise rahutuse või läbipõlemisena. Ja tihti hakkab kannatama hoopis keha.

Miks ma kogu aeg väsinud olen, isegi kui väliselt tundub, et midagi erilist ei toimu? See ei ole laiskus. See võib olla kurnatus, mis on kogunenud aastate jooksul, sellest, kui palju energiat kulub tunnete allasurumisele. Mis toimub kehas ärevuse ajal? Närvisüsteem valmistub ohuks isegi siis, kui tegelikku ohtu ei ole, ja keha kannab seda pinget, kuni saab loa lõdvestuda.

Paljud inimesed oskavad oma tundeid kirjeldada, kuid palju keerulisem on neid päriselt kogeda.

Teadlikkus tähendab võimet märgata, mis toimub meie kehas, lubada oma kogemusel olemas olla ja õppida selle kõrval püsima, ilma et peaksime seda kohe muutma. Uuringud näitavad, et emotsioonide teadlik märkamine ja aktsepteerimine on seotud väiksema stressi, parema emotsionaalse tasakaalu ning tervemate suhetega.

Sageli ei jõua me oma sisemaailmani ainult mõtlemise kaudu. Keha mäletab palju rohkem, kui sõnad suudavad kirjeldada. Ning siin saab toeks olla FBR vabastav hingamine või teraapia. Me oleme senikaua peas, kuni meil ei ole oma kehas turvaline. Vahel on vaja kehale õpetada, et tunnete kogemine on turvaline, olgu selleks siis viha, rõõm või armastus.

Minevikku ei saa muuta, kuid saame muuta seda, kuidas me täna iseendaga kohtume, kuidas me olukordi tõlgendame, milliseid mõtteid ja lugusid endas kanname ning kuhu suuname oma tähelepanu.

Enne kui selle lehe sulged, võta üks rahulik hetk iseenda jaoks.

Hinga aeglaselt läbi nina sisse ja lase väljahingamisel olla veidi pikem kui sissehingamine. Korda seda kaks või kolm korda ning märka, mis sinu sees toimub.

Seejärel küsi endalt:
Mida ma praegu tegelikult tunnen?
Kus ma seda tunnet oma kehas märkan?
Kas see tunne on kerge või raske, soe või külm, liikuv või paigal?
Millist vajadust see tunne võib mulle näidata?
Kui see tunne oskaks rääkida, mida ta mulle ütleks?

Ära püüa leida õiget vastust või sõna ja ära püüa tunnet kohe muuta. Piisab sellest, kui oled mõne hetke uudishimulik ja kohal.

Vahel piisab sellest, et lubame tundel olemas olla, ilma et peaksime teda parandama või endast eemale lükkama. Just selles märkamise hetkes võib sündida sügavam mõistmine ja taipamised, suurem kohalolu ja hoolivam suhe iseendaga.

Kui leidsid siit artiklist midagi, mis puudutas sind ning soovid teada, kas sinul on vaja tuge, siis kirjuta mulle juglelt! Üks kiri ei kohusta sind millekski!

ANU KUZMA
Terapeut & FBR vabastava hingamistehnika juhendaja

The post Miks ma tunnen nii, nagu ma tunnen? appeared first on www.tundetuum.ee.

The post Millised on sinu piirid? appeared first on www.tundetuum.ee.

Soome terapeut Kimmo Takaneni järgi põhineb täiskasvanu identiteet suuresti lapsepõlves kogetul ja allasurutud tunnetel. See, kas meie vajadused saavad rahuldatud või mitte, on otseselt seotud ka praeguse hetke tunnetega. Kui oleme teadlikud oma tunnetest ja vajadustest ning võtame nende eest vastutuse, vabastame nii iseennast kui ka teisi süüdistustest ja pingetest.

Teraapia õpingute ajal mõistsin, kui suurel määral meie lapsepõlves kogetu meie uskumusi ja tundemaailma mõjutavad. Paljud korduvad mustrid, nagu ärevus, enesehinnangu kõikumine või raskused suhetes, on tihti seotud varasemate kogemuste ja rahuldamata vajadustega.

Paraku ei ole paljud inimesed oma tunnetest ja vajadustest teadlikud. Me elame sageli automaatsetes mustrites, kus mõtted ja tunded korduvad, kuni ebamugavustunne või valu sunnib meid iseennast märkama. Ka siis kiputakse valu leevendama ja oma ebamugavuse eest põgenema ning igasuguste võimalike viisidega pingeid alla suruma.

Sealt edasi tekivad juba sõltuvused suhkru, scrollimise, mängurluse, tubaka, alkoholi, seksi, suhete või erinevate stimulantide järele. Pinge ja ebamugavad tunded ei kao, vaid erinevate meelt lahutvate sõltuvuslike tegevustega hakkavad kehas tööle erinevad heaoluhormoonid nagu dopamiin, endorfiinid ja serotoniin. Nii läheb tähelepanu kõrvale ja elu sellel hetkel tundub chill ja mõnus kuid, et see tunne jätkuks on vaja uut sigaretti, sotsiaalmeedias scrollimist, ainult ühte klaasikest jne.

Me ei pea elus kannatama, tähtis on pöörata tähelepanu oma sisemisele maailmale, hakata märkama oma mõtteid, vajadusi ja tundeid ning võtta nende eest vastutus. Allasurumisega ja pideva lahendamise seisundis liigume iseendast ainult kaugemale.

Teadlikkus ei tähenda ainult tunnetest rääkimist, vaid ka nende tundmise ja aktsepteerimise oskust. See võimaldab luua tervemaid suhteid, seada piire ja teha valikuid, mis toetavad meie sisemist heaolu. Tekib ruumi valida selliseid tegevusi, mis loovad su kehas jätkusuutlikult heaoluhormoone loomulikul viisil. Samuti aitab see murda vanu mustreid, mis meid enam ei toeta, ning vabastada energiat, mis seni kulus enda alla surumisele või teiste süüdistamisele.

Usun, et teadlik kontakt iseenda, oma vajaduste ja tunnetega on tee rahulikumale ja inimlikumale elule ning kindel alus armastavate suhete loomiseks.

Holistilise neliku või vabastava hingamise toel on sul võimalus avada ennast iseendale, et elada enda tunnetega kontaktis ja enda vajadustega kooskõlas elu ning liikuda elus soovitud unistusteni, sest kusagil meie sees elab endiselt see sama laps, kes õppis maailma tundma oma rõõmude, hirmude, igatsuste ja vajaduste kaudu.
Vahel annab ta endast märku korduvate tunnete, suhete või mustrite kaudu, mida me päris hästi ei mõista.

Teadlikum pilk iseendasse ja vabastava hingamise kogemus võivad aidata luua sügavamat kontakti selle osaga endast, tuues rohkem mõistmist, pehmust ja hoolivust nii enda kui ka oma eluloo suhtes.

Kui leidsid siit artiklist midagi, mis puudutas sind ning soovid teada, kas sinul on vaja tuge, siis kirjuta mulle juglelt! Üks kiri ei kohusta sind millekski!

ANU KUZMA
Terapeut & FBR vabastava hingamistehnika juhendaja

The post Kuidas lapsepõlv kujundab täiskasvanu identiteeti? appeared first on www.tundetuum.ee.